Imä ja Esä saiva seo aastak ütele puule katekümnenda tõse kooselu aastaga. Lähempa peretuttava sõitseva miile küllä ja siis mi tähistimi. Küdsasimi vorstikeisi ja lihha. Kanna oll kah. Lõkke veeren mulisimi ja matsutimi ette pantud süügipalla.
Kõnelsimi ja vanempa nagu ikka nakasiva.. kui muudu ütelda...nostalgitsema. Kõnelsiva, et kui kate pojaga oll maha saadu sis oless esä ütte last manu. Tütart. A imäle tuu mõte es miildü sis ja ei miildü ka parhilla. Imä ütel, et poigega om palju lihtsamp. Kui oless mõni plika konnaga maad pidand jagama sis oless pää joba praegast hall.
Siis lätski jutt tuu pääle ja toosti tõstmise aigu nakass imä muretsema, et mi Päntajalaga kah vähemalt katskümmend kats aastat vasta piässi. Ja joba poetati suunurgast tuud kah, et uudetass joba latselatsi.
Tuu pääle ma ütle enne, et liiga varra ka ei saaq. Kui om õige kotuss sis saa ja külh sis vanempa saava naid latsi hoita nii, et neil om villand.
Ollime küll maal enne neli päiva, aga om seegi kosutusess. Ei saa pattu salata, et ole ma esiki är linnavurless lännu. Võru kiil ei saisa ämp suun. Ma kõnele tuud nagu turist. Siis liinan vahest Päntajalakõsõga või Langi ärraga puistame paar sõnna et iks ärh ei unetass iidset kõnelemismuudu.
Kui seost aastakust om jäänü kats sõbramiist siis tuu pääle om mul väga hää miil. Enne mõru om mu miil üte koolivelle pärast kellel vist uma kallimpa vasta tunde omma ära kaonu. Tuule ma soovi salaja ikka kõkke parempat, et tal asjaq iks jonksu läeva.
Seniss, kritseldame, kribame.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment